Iirimaa - 4. päev

Täna pidasime kaks väga põnevat lahingut – esimese Iisraeli, teise Šotimaa vastu. Iisraeli matši suure kaotuse (7-23) võiks kirjutada pigem ebaõnne arvele. Teises matšis tegutsesime Tuulega eriti edukalt slämmirindel – tahaminevaid slämme ei pakkunud ja väljatulevad pakkusime kõik ja kuhjaga. Stiilinäide üks: mina avan teisest käest kallis odava vastu 3 ärtuga. Hästi konstruktiivne positsioon, eksole. Tuulel käes AT8/Q7/AK85/A652. Paigutab mulle keskmiselt seitsmenda AK ärtus, loeb tihisid ühte- ja teistpidi ja saab kokku vaid 11. Pakub rahuliku 4H. Minu leht ongi nagu lubatud J/AKT9653/4/J983. 11 tihi. Teine stiilinäide: avan 1S lehega KT9873/6/A72/A92. Vastaselt kontra, Tuulelt rekk, teiselt vastaselt 3C. Mina nüüd 3S ja Tuul vastu 4C. Paigutan Tuulele risti lühiduse ja paja toe ja leht hakkab aina ilusam paistma. Teen 4D cue, Tuul 4S. Ärtucue vahelejätmine on ka hea uudis. Küsin ässa, saan teada 1 ässa, paja emanda ja 1 kuninga ning pakun 6S. Lauda tuleb AQ6/QJ9874/K84/J. Vastane tegi avakäigu ärtu neljandast AK-st, mispeale sain ärtu rahulikult tegema trumbata ja võitsin lepsi. Ebameeldiv oleks üksnes ruutu avakäik ning pärast ärtu väljaandmist uus ruutu, mispuhul jääks üks lauasisek lõpeks vajaka. Meeste turniiril keegi seda 24 punktist slämmi ei pakkunud, naistest üks paar veel peale meie pakkus.

Kui meie Tuulega mängu lõpetasime, näitas tabeliseis, 14-16 kaotust ja skoorimata oli vaid üks jagu, kus meie vastane geimi välja mängis. Tundus, et sealt ju ometi enam midagi head juurde ei tule. Suur oli aga meie üllatus, kui järsku ilmus tabelisse seis 15-15 ja Aire-Maarja tulid ning rõõmsalt teatasid, et neil see viimane geim ära kontreeriti. Nii et meie teine mittekaotus! Kuldne pallipoolik juhhei!

Niipalju siis bridgejuttu. Kahjuks pole me veel siiani Iirimaad kuigivõrd näinud, takistuseks nii jätkuvalt vilets ilm kui minu vilets tervis. Kuni tänase lõunani kannatasin koleda nohu käes, siis aga tundus, et tõusis palavik. Hea uudis vähemalt see, et palavik tundus nohust jagu saavat. Ka Triinu, kes eile optimistlikult koos Tuulega vihmas jooksmas käis, on tänaseks tõbisevõitu. Tiimikaaslased on väga toetavad, Ines ravis mind mingite tilkadega, mis küll pärast ninnatilgutamist mõneks ajaks jalust pehmeks ja silmad pisaraid jooksma panid, kuid pärast vähekest toibumist täitsa hästi tunduvad mõjunud olevat. Tuul, kes siin vähehaaval oma doktorikaitsmiseks ette valmistub, luges oma targast immuunökoloogia raamatust, et loomadel põhjustab haigus anoreksiat (ei taha süüa), atipsiat (ei taha juua) ja anhedooniat (ei taha lõbutseda. See viimane on ka hea variant Andrus Veerpalu järgmise lapse nimeks). Kuna täna õhtuks valmib koondisel jälle ühine pidusöök – ahjulõhe ja rabarberi-maasikakook – siis isutust pole meil karta, kuid veiniga tipsutada haigetel ei lubatud. Aga lõbutseme siin ikka hommikust õhtuni.

Turniiril on väga karm kord – kõik elektroonilised seadmed tuleb enne saali sisenemist ära anda. Kui WC-sse vaja minna, tuleb kutsuda kohtunik, kes viib su käekõrval ukse taga istuva seltsidaami juurde, kes siis su edasi WC-ni viib, samal ajal viisakalt vesteldes. WC-des on siin naljakas see, et kraanikausis on kaks kraani – üks kuuma teine külma vee jaoks. Veejoad omavahel ei segune, nii et tuleb pesta üht kätt kuuma- teist külma vee all.

Meie ööbimiskoht, nagu mäletate, Lucani külakeses Dublini külje all, valmistas meile täna hommikul toreda elamuse. Meie auto kõrval sõid rohtu kaks hobust, kes kohe meid nähes juurde lonkisid ja uurima asusid, mis meil taskus, kotis ja autopagasnikus maitsvat leidub. Toitsime neid siis õunte ja müslibatoonidega. Nemad lakkusid tänutäheks meie auto puhtaks.