Iirimaa päevikud, 1. päev

Reisi algus on läinud konarlikult. Kuna 4 inimest kolme koondise ühisesse ööbimispaika ei mahtunud, majutati mind, Tuult, Indrekut ja Tuule abikaasa Siim teise kohta, Dublini linnast välja Lucani külakesse. Siimul on plaanis Iirimaad mööda ringi matkata, nii et saime tema renditud autoga lennujaamast kenasti rõõmsalt teele. Paraku viis TomTom meid lehmakarjamaale, nagu ikka vahel juhtub. Tiirutasime siis mitu tundi äärelinnas ringi, tülitasime mitmeid kohalikke, kes olid küll väga sõbralikud ja abivalmid, kuid meid kuigivõrd aidata ei osanud. Üks papi, kelle kohta Tuul mulle ütles, et ära sellelt küsi, see näeb kodutu välja, koukis taskust I-Phone'i ja mõistatas tükk aega koos meiega Google Mapsi kallal. Lõpeks siiski suutsime telefonil kätte saada oma võõrustaja Seani, kes meile kinnitas, et kahtlaste veidi lagunenud hiigelkõrgete plankväravate taha peitunud ja kaugeltki mitte külalisi ligi kutsuva väljanägremisega maja, mille ees parajasti murelikult vihmas ligunesime, on ikka õige koht. Ei läinud poolt tundigi, kui Brasiilia võõrtööjõud meid uksest sisse lasi. Esialgu majutati meid peremehe elumaja külalistubadesse, oma apartmendi saame kätte ülehomme. See tähendas, et pidime endale tekid ise kõrvaltubadest kokku otsima ja rätikuid lubati meil võtta peremehe pesuhunnikust pesukuivati peal. Paari tunni lõdisemise pärast jõudis kohale ka peremees, kes näitas meile, kuidas radikad sisse lülitada. Minu väike kodust kaasa tulnud kurguvalu oli selle aja peale pidevaks külmavõbinaks muutunud. Siis uurisime peremehelt, kuidas Lucanist mängukohta, samuti linnast väljas asuvasse Saggartisse saab. Selgus, et lähedal liigub ainult 1 bussiliin, kord tunnis, ja see viib tunni ajaga kesklinna. Saggartisse ühendust pole. Võimalus oleks siis täpset aega passides kesklinna trammi peale sõita ja sealt Saggartisse. Kogu distants vähemalt poolteist tundi ja kuidas õhtuti koju saada, on omakorda keeruline. Selline asjakorraldus tundub meile väga kahtlane, uurime täna asja edasi, ehk aitab bridgeliit meil auto rentida. Autoühendus mängukoha ja meie kodu vahel võtab umbes pool tundi, see on täitsa inimlik variant.
Üldmuljed Iirimaast - vihmane, nagu oodata oli, ja jahe. Rahvas elab kogu südamest kaasa jalgpalli EM-ile - iga maja mõni aken ja suur osa autodest on Iiri lippudega ehitud. Inimesed on sõbralikud ja kenad. Meie võõrustaja Sean oli kaastundlik ja murelik, küsides meilt, miks me nii kurvad oleme. Nende majapidamine olla veidi laokil sellepärast, et majapidajanna on Brasiilias puhkusel, maja on pidamas üksnes tema ja majapidajanna vend. Ja ütles, et me oleme tema meelest väga ebatavalised bridgemängijad. Kui Tuul seepeale küsis, et millised siis Iirimaa bridgemängijad on, ütles ta, et pole ühtki kohanud. Küllap see siis tähendas, et me oleme niisama imelikud. Aga eks me eile õhtuks nägime kohe eriliselt kurvad ja katkutud varesed välja ka.
Täna esimene matsh siis võõrustajate - Iirimaaga. Kuna me Tuulega ei teadnud eile lubada, mis kellaks kohale jõuame, on lauas Triinu-Ines ja Maarja-Aire. Meie kavatseme neile ja avatud koondisele kaasa elada suurest vugrafi saalist, kus tippkommetaatorid elavat kommentaari juurde räägivad. Teine tänane vastane on Belgia, kes nii meeste kui minu mäletamist mööda ka tüdrukute tasemel väga tugevat taset on näidanud.
Natuke üldisemalt ootustest. Naiste turniirilt võtab osa 19 riiki. See tähendab, et tugevad on kõik kohal, aga nõrku mitte kuigi palju. Arvan, et esikümnesse saamine oleks meie tiimi jaoks suurepärane õnnestumine. Päris ebaõnnestumiseks peaksin 15 hulgast väljajäämist. Igatahes on bridges tore see, et iga uus matsh on uus algus ja uus võimalus võiduks ja suurepäraseks elamuseks!
Mängud alaku!