Kolmapäev, 18. juuni 2014

Frankoonia bridž


Oleme perega juba pea aasta Saksamaal elanud ja pea pool aastat olen siinkandi klubides bridži mängimas käinud. Esimest korda, kui Saksamaal bridžiklubisse astusin, siis märkasin, et siin käivad asjad teistmoodi, kui Eestis. Ma ei räägi ainult sellest Saksa "ordnung"-ist, et kõigil ja kõigel on süsteemis oma koht, kord ja protseduuridel on reeglid - näiteks kui 15 min varem kohal ei ole, siis mängida ei saa, sest lauad ja liikumised on juba paika ära pandud; paned kaardid valesti tagasi karpi - saad trahvi jne.


Alustuseks pannakse laudadele linad, paarid istuvad laudade taha nii nagu neile meeldib, siis tulevad lauakaardid, jaotused, pakkumiskaardid ja bridgemated. Siis väike sõnavõtt klubi presidendilt või kes iganes juhatusest kohal on ja läheb lahti. Kui jaotused pole masinsegatud (päris igal klubil pole oma segamismasinat), siis tuleb käsitsi segada ja jaotus pärast mängimist bridgemate sisestada - see teeb esimesed kaks ringi natuke aeglasemaks, aga tagab selle, et päeva lõpuks saavad kõik soovijad täieliku jaotuste väljatrükki koos oma tulemustega. Palju see kõik ühele mängijale maksma läheb??? Noh klubi liige maksab ühe paarika turniiri eest 1,5 kuni 4€ ( külaline 4 kuni 6€ ) per kärss sõltuvalt sellest, kas klubi poolt on üks tervitusjook ka sees või mitte. Ma ei tea, mis hinnad praegu Eestis on, aga kui arvestada siinset asustuse tihedust, kus iga paarikümne kilomeetri tagant on üks väike 20 000 elanikuga "dorf" ja igas selliseses ka oma klubi, siis soovi korral oleks siin võimalik 50 km raadiuses iga päev kuni 3 korda bridži mängida, ning bridžihoolikule oleks see ikka korralik väljaminek.

Enamus mängijad ise on väga sõbralikud ja mängivad lihtsat bridge (põhilised pakkumissüsteemid on ACOL või mõni standardne viiesekallismastiga pakkumissüsteem). Bridž on siin vanainimeste mäng, keskmine klubiliikme vanus on julgelt 65+ aastat, laua taga istub tavaliselt 3 naist ja üks mees - seega mina olen siin selgelt erandlik, noor(emapoolne) ja meesterahvas, vähemalt siin Põhja-Baierimaal. Erlangeni Siemensi Brižiklubis (linn kus elame) on ka üks 93 aastane vanaproua, kes igal paarikal kohal on ja vaatamata oma vanusele on ta üsna nutikas mängija. Klubide tase on pigem madal, võrreldes näiteks Tartu klubiga, aga aegajalt võib ka siinsetesse klubidesse ära eksida mõni läbisõidul olev suurmeister või endine maailmameister. Seega vaatavad mammid sind teatava põlgusega kui sa passinud käest passinud partneri vastas hakkad midagi vahele pakkuma - "mis sa segad meie rahulikku ühepoolset pakkumist, see on ebaviisakas" - jah viisakus on siin järjekordselt selline asi, mida inimesed "peavad" olema ja sa ei taha tegelikult seda piiri väga tihti kombata.

Ise mägin ühe 68-aastase prouaga, kes juttude järgi 10-ne aasta eest mängis Saksamaal bundensliga tasemel bridži (neil on regionaalne liiga -  Frankooni liiga, siis on liidumaa liiga ja siis üleriigiline bundensliga). Siis aga tabas teda (rutiinse klubiturniiri ajal) insult, pärast mida ta kaotas suht koht oma kognitiivsed oskused - ta ei osanud enam näiteks trepist ülesse või alla minna, toitu valmistada, kõike tuli hakkata otsast peale õppima nagu väikesel lapsel, ainuke oskus, mis enam vähem säilis oli oskus bridži mängida :P. Nürnbergi bridžiklubis olla lauataga isegi üks härra ära surnud, sai infarkti oma naisega mängides - huvitav, et ta seda ette ei näinud!

Lõpetuseks ka üks tragikoomiline jaotus viimasest võistkondlikust, kus kõik rollid olid kenasti väljamängija ja
kaitsjate poolt välja mängitud. Jaotus on ise siis siin.