Iirimaa 6. päev

Täna oli mul mänguvaba päev. Tuul on matkamas. Esimene kuiv hommik Iirimaal. Jalutasime Indrekuga Lucani külakese peal. Siis läksime tiimi toetama - teised mängisid täna ühe matši. Mina mõtlesin, et kiibitsen täna otse laua kõrvalt mõne kõva mängu. Läksin istusin siis noore ja üliandeka ja päris kena välimusega Iisraeli koondislase Lothan Fischeri selja taha, kes ka meie koondise Triinu sõber on. Paraku valmistas tema kiibitsemine pettumuse - ta ei hoidnud kaarte üldse nii, et kiibits saaks ka rahulikult olukorraga tutvuda, vaid heitis ise vaid kiire pilgu kaartidele ja voltis siis paki kokku, mängides edasi rohkem peast. Teiseks sai ta nii umbes kolmanda jao peal partneri peale kurjaks ja õiendas temaga siis väga vastikult veel mitu jagu takkapihta. Selle närvilise õhkkonna peale hakkas mul ebamugav ning läksin vaatasin ülejäänud matši jälle vugrafi teatris. Ja mõtlesin ise, et küll mul ikka on Indrekuga bridžipartnerina vedanud. Ja Tuulega samamoodi. Minu meelest on partneri peale karjumine, eriti matši ajal, kõige suurem patserdus üldse.
Kahjuks tuli nii meie naiste- kui meestekoondisel jälle kaotus vastu võtta. No meil pole hullu, eks vähehaaval pusime ja mõne võidu ikka veel saame ja ehk tõuseme turniiri lõpuks tabelis natike ettepoole. Meestel on aga kurb see, et nendel saab ülehomsega alagrupi kvalifikatsiooniring läbi ja siis on mäng läbi, kui 9.ndale kohale ei suuda selleks ajaks tõusta. Homme on meil kolm hästi kõva vastast (Inglismaa, Rootsi ja Holland), nii et pole mingit ime, kui jälle kolme koosaga lõpetame. Kuigi plaan on vähemasti üks võit võtta! Aga ärge siis meelt heitke, kallid kaasaelajad! See on üleüldse läbi ajaloo esimene Eesti naiste koondise ülesastumine Euroopa Meistrivõistlustel. Ei saa märki kohe väga kõrgele maha panna, siis ikka on hea vähehaaval edasi areneda. Nagu Bubka, ütleb Indrek.
Pärast matši sõitsime kesklinna, jalutasime natuke, vaatasime Dublini kuuldavasti kõige rohkem pildistatud kohta - jalakäijatesillakest üle Liffey jõe (kui teadnud ei oleks, et see on nüüd kuulus asi, ega siis ei oleks osanud küll väga tähele panna, et tegemist on millegi olulisega) ja käisime restoranis kohalikku toitu proovimas. Teised sõid lammast,  mina "fish and chipsi" ehk kala friikartulitega, mis siin selline traditsiooniline roog on. No mitte päris friikad vaid sellised peenemad, kuna ikka restoran. Teised miskipärast täna eriti kala süüa ei tahtnud. Kui mäletate, siis Sõrmuste isanda filmis väiksed kääbikud igatsesid ka seal reisi peal "fish and chipsi" järele. Üldse tuletab siinne keel Tolkieni haldjakeelt meelde. Kasvõi näiteks Dublini nimi iiri keeles - Baile Atha Cliath - kõlab ju nagu midagi, mida Galadriel või Arwen võiks sulnil toonil lausuda. Söögid olid igatahes suured, toitvad ja maitsvad. Nüüd jalgpall ja siis koju magama - homseks kogu turniiri pikimaks ja raskeimaks võistluspäevaks välja puhkama!