Iirimaa 9. päev - vaba päev

Eile oli meil puhkepäev. Otsustasime Indreku ja Triinuga minna randa väljasõidule. Asutasime küll varahommikul teele, kuid meid tabas ootamatu nuhtlus – auto sigaretisüütaja ei andnud enam GPS-le voolu, mispeale GPSi aku sai tühjaks ja masin suri ära. Meie olime kaotsis kuskil poolel maal Lucani ja Dublini vahel. Helistasime rendifirmale, kes üritas meid juhatada kõigepealt ühte- seejärel teise garaaži, kuid TomTomita ei õnnestunud meil neid kuidagi leida. Viimaks juhatati meid Dublinis asuvasse Hertzi autorendifirma kontorisse. See oli vähemalt mu Dublini linnakaardi peal, nii et Indrek hakkas kaardilugejaks ja asusime vapralt kiviaegsel moel kesklinna läbima. Kaardi peal nägi asi täitsa lihtne välja aga reaalsus oli hoopis teine. Kaart käskis otse minna, me läksime otse, aga järsku avastasime, et tänav on nime muutnud ja me oleme kaardi peal hoopis teise kohta sattunud. Ja siis ei saanud õigeid pöördeid teha. Ja nii me muudkui pusisime ja pusisime. Nagu mingid Iiri härjapõlvlased oleks meid eksitanud. Viimases hädas kaalusime juba takso palkamist meid kesklinna labürindist välja juhatama, kuid lõpuks siiski saime omade jõududega hakkama. Ja kaks pool tundi pärast GPSi ärasuremist olimegi Hertzi kontoris. Seal õnneks läks kõik ladusalt, meile anti pikema jututa uus auto – umbes poole suurem kui eelmine (Renault Megane, eelmine oli kaheukseline Renault Clio) ja väikseks hüvituseks täispaagi kütusega. Ja sõbralik klienditeenindaja-onu, pärast uurimist, kuhu me plaanisime täna sõita, sisestas meile GPS-i oma koduküla ilusa ranna, kus olla muuseas ka filmitud „Reamees Ryani päästmise“ avastseenid.

Rand oli tõesti kaunis, laia liivariba ja kõrgete liivaste luidetega. Külast sai kohvikust kaasa osta kuuma grillkana ja maasikaid, sättisime ennast kõrge luite otsa sisse, kust avanes panoraamvaade merele ja luidetele ja tundsime ennast mitu tundi hästi. Indrek rääkis Triinule Law of Total Tricksist ja Triinu rääkis meile USA bridžimängijate kuulukaid (USA noor kõva bridžitäht Justin Lall on Triinu hea sõber). Mina käisin ka jalgupidi meres solberdamas, aga ujumiseks oli ilm meie jaoks liiga jahe. Pärast sain veel 120 km/h mööda kiirteid ja läbi uhkete vaadetega Iirimaa maastiku Dublinisse kimada.

Teel randa

Vaade meie luite otsast ühele poole

... ja teisele poole

Veepiirilt leitud aarded

Luidete otsast oli tore paljajalu alla uisutada

Õhtul jätsime Triinu ja Inesega hüvasti, saatsime nad lennujaama ja tänasest jätkame kahe paariga. Kuna ees on ainult kaks kahevoorulist mängupäeva, saame kindlasti hakkama. Ja Triinu-Ines ei saagi kokkuvõttes vähem mängida kui teised, kuna oleme neid siiani kõige rohkem rakendanud.