Teisipäev, 15. september 2009

Prantsusmaal bridziklubis

Oleme Indrekuga aastaks Luksemburgis ja hakkasime kohe otsima võimalusi bridgemänguks. Selgus, et regiooni tugevaim klubi asub piiri taga Prantsusmaal Thionville'i linnas. Eile käisimegi seal esimest korda mängimas. Kirjutan natuke üldiseid muljeid, ehk Indrek kirjutab midagi jagudest.
Rongipileti eest Thionville'i küsiti meilt 10 eurot nina pealt, mis oli kohe alustuseks halb üllatus, kuna olime eelmisel päeval ajaliselt sama pika rongisõidu eest (maleturniirile Dudelange'i linna Luksemburgis) maksnud vaid 1.50 ja arvasime, et suurusjärk Thionville'i on umbes sama. Sularahaga hakkas raasu napiks minevat – meil oli kaasas alla 60. Samuti mõtlesime, et 40 eurot sõidu eest pluss osavõtumaks on kohtuvalt palju plekitud ühe turniiriräbala eest. Arvasime, et ega rohkem sinna ei lähe. Thionville'i linna jõudsime 5 min enne kaheksat, turniir pidi hakkama 20:15. Küsisime vagunisaatjalt teed, ta ütles, et bridziklubisse on pikk maa, üle poole tunni käimist. Tuksis. Küsisime siis raudteejaama ees passivast taksost, palju võiks taksosõit sinna maksta – 7-8 eurot tundus siiski veel hädapärast meie eelarvesse mahtuvat. Tagasisõidu peale mõeldes tundus seiklus aga aina kahtlasemaks muutuvat, kuna viimane rong Luksemburgi läks 23.50 ja turniir kestab ju vähemalt 4 tundi. Vaatsin igaksjuhuks järgi ka esimese hommikuse rongi – 5.33 – kui asjad päris hullusti peaksid minema ja raudteejaamas ööbida tulnuks. Rongijaama tagasisõiduks meil enam taksoraha ei jagunuks, nii et tulnuks klubist väga varakult lahkuda.
Vähemasti jõudsime õnnelikult kohale.
Bridziklubi oli täis üksteist järelejätmatult põskedele suudlevaid tädisid ja papisid (keegi ei hoolinud siin iga natukese aja tagant kostvatest seagripi hoiatustest ja vältimisõpetustest). Ühtegi noort inimest ei olnud. Meie vastu tunti kohe elavat huvi – tuldi juhendama registreerimisel ja niisama jututama. Eriti üks papi (vist bridziklubi tegelinski), kes juttu rääkides veidike näkku sülgama kippus. Kasutasin siis kohe juhust ja uurisin, kas kedagi on äkki Luksemburgist autoga, kus meile ruumi jaguks. Papi jooksis kohe abivalmilt asja uurima ja naksnaks oli meile auto leitud. Phuhh! Õhtu läks kohe hulga mõnusamaks. Turniiri osavõtu eest kooriti meilt 12 eurot, kuna me polnud kohaliku föderatsiooni liikmed. Uurisin, kas mulle kui juuniorile soodukat saaks, nad ütlesid, et peavad selle kohta koosoleku tegema ja arutama. Nähtavasti polnud nad sellist imelooma nagu juunior klubis aastaid kohanud. Huvitav erinevus veel Eestiga – mängijad olid valdavas enamuses tädid.
Mängu käigus oli hirmus palju pusimist pakkumiste seletamisega vastastele – va prantslased ju inglist ei räägi. Õhtu lõpuks oli aga nii mul kui Indrekul enamik prantsuskeelseid bridgetermineid selged.
Vastaste tase tundus pigem kehvem kui Tartu klubis, kuid kui ma tulemuste tabelist õigest aru sain, jäime me eelviimaseks :P ütleme siis, et söötsime seekord sisse (palju kehvi otsuseid pluss hilise tunni tõttu pealetükkiv väsimus (tunnine ajavahe Eestiga ju ka) tegid oma töö). Turniiri käigus käidi meile mitu korda tasuta kokat või teed pakkumas – öeldi, et klubi tervitab meid. Pärast turniiri võeti meie kontaktid, anti enda omad vastu ja lubati, et saame alati transpordi Luksemburgist, kui tahame mängima tulla. Tagasi sõitsime ühe iirlannaga, kes oli ka väga lahke, lubas meid teinekordki sõidutada kui vaja ja rääkis, et neljapäeviti toimub Luksemburgis ka mäng (kuigi oluliselt väiksem turniir, viiel laual). Sõidutas meid tollest mängukohast mööda ja seletas põhjalikult, kuidas sinna saada. Neljapäeval siis läheme vaatame ka selle järgi.
Koju jõudsime pärast ühte öösel siinsete bridgemängijate lahkusest vaimustununa ja kindla plaaniga Thionville'i klubis niikaua käia, kuni võidu kätte saame.

9 kommentaari:

  1. Jagudest ei mäleta ma kahjuks midagi. Terve turniiri jooksul võttis mul parajalt vaeva Kuningatel ja Soldanitel vahe tegemine ja Ässad tundusid mulle täpselt nagu Kümned (prantsuse keelsed kaardid olid). Nii lugesin punkte alati 3 korda ja iga tihi, kuhu nimetatud kaarte mängiti, vajas topeltkontrolli. Ülejäänud energia kulus meie kunstliku pakkumise (võibolla mängime edaspidi naturaalselt) prantsuse-inglise segakeelsele seletamisele - mängu enese jaoks ma seega keskenduda ei suutnudki ja sestap pole ka midagi meeles.
    Öeldakse, et kui maxikal usinasti kontreerida ja kolmest kontreeritud lepingust 1 kogemata välja tuleb, on kõik hästi, sest kahel juhul on siis kasud ikkagi sees. Eile kontreerisimegi usinasti - taha ei läinud ükski - peaks selle kohta ka mingi slõugani välja mõtlema.

    Kui kohalikud mängukaardid valmistasid mulle ületamatut peavalu, siis kohalikud mängijad kinnitasid (oma käitumisega, mitte et keegi oleks sõnaliselt kinnitanud:P) minu varasemat kahtlust, et Eesti saalide džentelmenlikkus on Euroopa keskmisest oluliselt allpool. Kui Eesti bridžarit iseloomustab sageli ebastabiilne närvikava või suutmatus muidu kinnise suuga mängida, siis Thionville'is olid kõik igati soliidsed inimesed. Ehk võtab Eesti Turniiribridžiliit selles suhtes ka kunagi midagi tõsisemat ette.

    VastaKustuta
  2. Ei imesta, kui see bridgeklubi ka tõepoolest regiooni tugevaim on.

    Belgias peaks olema kaks eraldi föderatsiooni -Flandria (põhjas) ja Valloonia (lõunas). Te võite uurida siis ka neid Valloonia sarju. Ma kunagi saatsin küll neile kirja et infi saada rohkem, aga vastust ei saanudki. Siin käibki kõik pigem telefoni, kui e-maili pidi üldiselt.

    Ise käisin vahepeal Flandria nädalalõputurniiridel, mis olid natuke nõrgema tasemega, kui Eesti GP etapid. Samas olid kohalikud omavalitsused ja miskid asjapulgad alati hunniku auhindu välja pannud, mida siis esikohast alates lava pealt valida sai. Suvalise nädalalõpuka esikoht võis saada DVD mängijad jne. Ise sain täiesti keskmiste kohtade eest lapsele mingit nänni, endale diplomaatkohvri ja fliisi ja naisele serviisi.

    Kahjuks pole viimasel aastal pea bridge mängima jõudnudki, kui paar õhtut Tuvikese ja Veeriga Euroopa komisjoni klubis toksimist välja arvata. Aga Tuvikene elas ka u 5 aastat tagasi Luksis ja käis ka mingis klubis seal.

    Mis eetikasse puutub, siis näeb vahel ka siin igast hulle, aga üldiselt nõus.

    VastaKustuta
  3. Ahhaa, siis see ikka oli Tuvikene, kellest see iirlanna Susan rääkis - ta ütles, et üks Eesti bridgetaja Margus oli kunagi aastaks Luksis ja käis seal klubides. Küsis, kas me tunneme. Me siis pakkusime Tuvikest, aga ta arvas, et äkki oli mingi teine perekonnanimi.
    Erinevalt Indreku märgitust kuulsin mina küll turniirisaalis ausat saagimist ka kahe tädi vahel. Ja meie vastased siis samal ajal itsitasid ja lõid käega nagu märku andes, et see on selline tüüpiline asjade seis :)

    VastaKustuta
  4. Tegelikult mängitakse väikse seltskonnaga (4-5 lauda) ka kolmaba Bereldanges. Luxi klubi olevat mõni aasta tagasi sisemiste vastuolude tõttu kaheks jagunenud. Olen neljapäevases klubis paar korda mängimas käinud, kuid hetkel muud asjad käsil. Kui info huvi pakub, siis meil on janno.kivik@gmail.com ja telefon 691 527 019. Olen mõne aasta kohapeal elanud, hetkel Hollerichis.

    VastaKustuta
  5. Mjah, see hunnik tädisid kõlab suhteliselt nagu Hamburgi klubi... :)

    Aga tehke prantsusekeelsed süssikaardid, äkki siis kergem... (kuigi võib-olla tädidel nägemine kehva või lihtsalt ei viitsi lugema hakata)

    Järgmine kord siis loodetavasti võit?

    VastaKustuta
  6. Aitäh info eest, Janno. Mulle räägiti sellest kolmapäevasest klubist ka, aga arvati, et neljapäeviti on äkki tugevam turniir. Kui mõnikord bridgekäppasid peaksid otsima, siis annan igaksjuhuks oma meili ka: pihelsarv@hot.ee

    VastaKustuta
  7. See oli ca 5 aastat tagasi kui ma kevadel Luxemburgis elasin. Käisin ka korra Thionville`is, mäletan et seal rippusid lahedad pildid seintel. Luxembourgi klubis käisin regulaarselt, kuigi seal oli vähe paare. Arvestust peeti eraldi liinides ja korra õnnestus Aavogagi oma liin ära võita.

    VastaKustuta
  8. Margusele: nägime eile jälle seda iirlannat Susanit, ütlesime, et teame sind küll ja siis ta saatis sulle tervisi :)

    VastaKustuta
  9. Rõõm kuulda :) Tervisi ka minu poolt!

    VastaKustuta