Prantsusmaal bridziklubis

Oleme Indrekuga aastaks Luksemburgis ja hakkasime kohe otsima võimalusi bridgemänguks. Selgus, et regiooni tugevaim klubi asub piiri taga Prantsusmaal Thionville'i linnas. Eile käisimegi seal esimest korda mängimas. Kirjutan natuke üldiseid muljeid, ehk Indrek kirjutab midagi jagudest.
Rongipileti eest Thionville'i küsiti meilt 10 eurot nina pealt, mis oli kohe alustuseks halb üllatus, kuna olime eelmisel päeval ajaliselt sama pika rongisõidu eest (maleturniirile Dudelange'i linna Luksemburgis) maksnud vaid 1.50 ja arvasime, et suurusjärk Thionville'i on umbes sama. Sularahaga hakkas raasu napiks minevat – meil oli kaasas alla 60. Samuti mõtlesime, et 40 eurot sõidu eest pluss osavõtumaks on kohtuvalt palju plekitud ühe turniiriräbala eest. Arvasime, et ega rohkem sinna ei lähe. Thionville'i linna jõudsime 5 min enne kaheksat, turniir pidi hakkama 20:15. Küsisime vagunisaatjalt teed, ta ütles, et bridziklubisse on pikk maa, üle poole tunni käimist. Tuksis. Küsisime siis raudteejaama ees passivast taksost, palju võiks taksosõit sinna maksta – 7-8 eurot tundus siiski veel hädapärast meie eelarvesse mahtuvat. Tagasisõidu peale mõeldes tundus seiklus aga aina kahtlasemaks muutuvat, kuna viimane rong Luksemburgi läks 23.50 ja turniir kestab ju vähemalt 4 tundi. Vaatsin igaksjuhuks järgi ka esimese hommikuse rongi – 5.33 – kui asjad päris hullusti peaksid minema ja raudteejaamas ööbida tulnuks. Rongijaama tagasisõiduks meil enam taksoraha ei jagunuks, nii et tulnuks klubist väga varakult lahkuda.
Vähemasti jõudsime õnnelikult kohale.
Bridziklubi oli täis üksteist järelejätmatult põskedele suudlevaid tädisid ja papisid (keegi ei hoolinud siin iga natukese aja tagant kostvatest seagripi hoiatustest ja vältimisõpetustest). Ühtegi noort inimest ei olnud. Meie vastu tunti kohe elavat huvi – tuldi juhendama registreerimisel ja niisama jututama. Eriti üks papi (vist bridziklubi tegelinski), kes juttu rääkides veidike näkku sülgama kippus. Kasutasin siis kohe juhust ja uurisin, kas kedagi on äkki Luksemburgist autoga, kus meile ruumi jaguks. Papi jooksis kohe abivalmilt asja uurima ja naksnaks oli meile auto leitud. Phuhh! Õhtu läks kohe hulga mõnusamaks. Turniiri osavõtu eest kooriti meilt 12 eurot, kuna me polnud kohaliku föderatsiooni liikmed. Uurisin, kas mulle kui juuniorile soodukat saaks, nad ütlesid, et peavad selle kohta koosoleku tegema ja arutama. Nähtavasti polnud nad sellist imelooma nagu juunior klubis aastaid kohanud. Huvitav erinevus veel Eestiga – mängijad olid valdavas enamuses tädid.
Mängu käigus oli hirmus palju pusimist pakkumiste seletamisega vastastele – va prantslased ju inglist ei räägi. Õhtu lõpuks oli aga nii mul kui Indrekul enamik prantsuskeelseid bridgetermineid selged.
Vastaste tase tundus pigem kehvem kui Tartu klubis, kuid kui ma tulemuste tabelist õigest aru sain, jäime me eelviimaseks :P ütleme siis, et söötsime seekord sisse (palju kehvi otsuseid pluss hilise tunni tõttu pealetükkiv väsimus (tunnine ajavahe Eestiga ju ka) tegid oma töö). Turniiri käigus käidi meile mitu korda tasuta kokat või teed pakkumas – öeldi, et klubi tervitab meid. Pärast turniiri võeti meie kontaktid, anti enda omad vastu ja lubati, et saame alati transpordi Luksemburgist, kui tahame mängima tulla. Tagasi sõitsime ühe iirlannaga, kes oli ka väga lahke, lubas meid teinekordki sõidutada kui vaja ja rääkis, et neljapäeviti toimub Luksemburgis ka mäng (kuigi oluliselt väiksem turniir, viiel laual). Sõidutas meid tollest mängukohast mööda ja seletas põhjalikult, kuidas sinna saada. Neljapäeval siis läheme vaatame ka selle järgi.
Koju jõudsime pärast ühte öösel siinsete bridgemängijate lahkusest vaimustununa ja kindla plaaniga Thionville'i klubis niikaua käia, kuni võidu kätte saame.