kolmapäev, 8. juuli 2009

Poiana päevik - 2. päev

Täna oli siis meie ainus turistitamisepäev. Kohe pärast hommikusööki sättisime Tuulega end mägimatkale. Siinne kõrgeim tipp – 2,5 km – kõrgub otse meie hotelliakna taga. Mäkke saime sõita kaabelbussiloksuga. Mida kõrgemale jõudsime, seda vägevamaks vaated läksid. Üles jõudnud, ostsime jäätist ja veepudeli ning hakkasime matkama. Siinsele kandile on iseloomulik, et igal pool on palju koeri, kes ei tundu otseselt kellegagi kaasas olevat, vaid hängivad omapead ringi. Meie jäätisesöömist tuli uudistama kolm päris kopsakat koeranässi. Õnneks olid nad kõik väga armsa sõbraliku olemisega. Mäetipus nägime lisaks niigi hingematvale vaatele huvitavat fenomeni – pilved olid ühele poole mäge kinni jäänud, nii et kitsa mäetipu peal nägi ühele poole vaadates täiesti selget päikeselist vaadet ning teisele poole vaadates üksnes udusupiga täidetud sügavikku. Nautisime pikalt vaadet ja hakkasime siis alla kobistama. Tuul tahtis kangesti alla matkata, mina polnud selles plaanis nii kindel, kuna meid oli hoiatatud, et matkaraja läbimiseks peaksid jalas olema matkasaapad. Minul olid suvised sandaalid. Silmaga vaadates tundus allaminev tee aga võrdlemisi sile ja kutsuvalt kaunis. Küsisime teistelt rada pidi üles roninud turistidelt, kui pikk tee võiks olla ja nad pakkusid lõõtsutades, et 5-8 km. Mõtlesime optimistlikult, et mis see häda allamäge lipata ja hakkasime astuma. Alla me ka jõudsime, kuid aega võttis see päris palju ja jalad on praegugi veel suht haiged. Umbes kolmandiku tee peal uuris Tuul, kuidas mu kingad vastu peavad ja ma märkisin, et „Ega just hea ei ole, aga kärab küll“. Selle peale mu sandaalid solvusid ja umbes pool minutit hiljem tuli mul nentida, et „Enam ei kära“, kuna sandaalirihm oli liimist lahti tulnud. Edasine tee läks seega veelgi vaevalisemaks, eriti järsema laskumisega kohad. Sellegipoolest jäime oma matkaga väga rahule, ülejäänud aja istume siin ju nagunii turniirisaalis.
Õhtusöögi ajal saime elamuse kohaliku toidu valdkonnast. Maailma riikide põnevate retseptide kogu (kuhu juba kuulub Hiina soolikapraad) täienes. Tuul pakub, et seda toitu võiks nimetada Rumeenia pasteedipudruks, mina nimetaks lihtsalt jäleduseks. Tegemist oli rohekashalli ollusega, mis maitses täpselt nagu rohekashall ollus, lisaks veel kõrvetavaltkibe järelmaitse. Isegi Lauri, kes alati optimistlik ja hea isuga on, tegi pärast selle maitsmist vingus näo ja rohkem ei puutunud. Millest see lödin tehtud oli, ei osanud keegi pakkuda.
Õhtul käisime mängude avamisüritusel. Osalejate tutvustamiseks mängiti kõigi riikide hümne ning näidati sinna juurde ekraanile pildikesi vastavast riigist. Erinevalt paljudest teistest riikidest laulsime meie oma hümni kõvasti ja entusiastlikult kaasa (eriti ilusti tuli välja esimene salm, teises juba tekkisid väikesed erimeelsused sõnade osas). Meist hiljem esitletud võtsid meist kenasti eeskuju nii et edaspidi oli laulmist rohkem. Õnneks toimus hümnidemängimine tähestiku järjekorras, nii et seekord jäid sommid lolliks, mitte meie. Rahvas oli silmnähtavalt elevil, kui vahetult pärast meie meeldejäävat etteastet täpselt sama viis uuesti pihta hakkas.
Homme on meie esimeseks vastaseks Holland ehk siis üks kõvemaid tüdrukute tiime üldse (kui mitte kõige kõvem). Järgnevad Ungari ja Saksamaa. Üks matš kestab 20 jagu.

1 kommentaar:

  1. Väga värvikas kirjeldus :) :)
    Palju edu uute "elamuste" leidmisel.
    Ja head näppulõikamist.

    VastaKustuta