Dworkin ja bridž

Eile sattusin lugema õigusfilosoof Ronald Dworkinit. Tal oli esitatud vana ja põnev küsimus: "kui seadusandluse järgimine viib (kohtuniku arvates) ebaõiglase lahendini, kas siis kohtunik peaks otsuse tegemisel ikkagi rangelt seadust järgima" (vähemalt selline oli tema püstitatud küsimuse idee nii nagu mina sellest aru sain). Nüüd paralleel bridžiga:

1D - X - XX = ärtu (kasutatakse ülekandeid)
Reeglid ütlevad: kontraid ja rekontraid mitte alertida (eeldan ekraanideta mängu nagu meil see suures enamuses toimub). Kas see viib õiglasele tulemusele? Vastane eeldab, et XX lubab tugevat lehte ja võib pakkuda hoopis teisiti, kui ta pakuks teades XX tegelikku tähendust. Jah loomulikult võib vastane küsida XX tähendust, aga kas ta peaks seda tegema ja kas ta reaalselt seda teeb? Kui vastane ei küsi, siis ta ei tea olulist infot, millele tal on õigus ja mida teab teine pool.

Olen sellest olukorrast palju rääkinud, aga vist mitte kunagi uperkuuti kirjutanud. Igatahes olen alati öelnud, et minu arust on olukord selline: 1) mitte alertimine võib mitte viia õiglasele tulemusele; 2) alertimine peaks viima õiglasemale tulemusele. (See ei tähenda loomulikult nagu ma arvaksin, et mitte alertimine on kuidagi taunitav.)

Otsusele alertida või mitte võib mõju avaldada mängijate kogemus. Kogenud püsipartnerlus, kes kunagi pole ise unustanud, et nad siin ülekandeid kasutavad, alertides üksteist üles ei ärata. Kui aga keegi on tuntud unustaja, siis temaga paaris mängides võib alertimine tuletada meelde muidu ununenud ülekandeid. Muidugi isegi sel juhul eetilised mängijad seda infot ära ei kasuta.

Isegi kui sa alerdid heas usus ja parimate soovidega, tuleb arvestada, et see ei ole kooskõlas bridžireeglitega. Siiski ütlevad reeglid, et lisaks seaduse sättele tuleb juhinduda ka selle mõttest. Kogu alertimise põhiidee on aga tagada, et vastased saaksid sama info nagu sina. Seega alerdid või mitte, täiuslikku lahendust ei tundu olema.