Iirimaa EM - kokkuvõte

Mis meile Iirimaal meeldis:

• tabeli juhtimine pärast esimest vooru
• koogiküpsetamise- ja jalgpalliõhtud koos tiimiga
• Iirimaa loodus ja rannad
• tiimi vaim - keegi ei öelnud kellelegi halvasti (vähemalt paaride väliselt), aga oli palju kannustamist, lohutamist ja hoolitsemist
• turniiri väga hea korraldus ja mugavad mängutingimused
• põnevad jaod - slämme kindlasti rohkem, kui keskmiselt ootaks. Ilmselt toimus mingil määral igavate jagude väljasortimine.
• see, et turniiri lõpus on bridžimängimise ja kõvemaks hakkamise isu veel suurem kui enne
• kõik kodused kaasaelajad - isegi meie bridžikauged sugulased jälgisid (meie õnnetut) tabeliseisu
• meie tiimi riided - sh Montoni väga ilusad olümpiasärgid. Kui Inglise tiimi vastu mängima hakkasime, tegin vastasele komplimendi senise tubli mängu eest. Vastane ütles seepeale: "ee..., ja teil on väga ilusad särgid!"
• iirlased - kõige hämmastavamalt sõbralikum ja abivalmim rahvas
• hobustele õunu ja müslibatoone anda
• jänesed, kes meie koduni toova väikse tee peal iga õhtu ja hommik hüppasid
• murtud jalaga, aga sõbralik kutsu Jasper, kes meie kodu valvas (oli hobuste peale haukunud ja siis neile jalge alla tolknema jäänud)
• Dublini loomaaed - loomad olid ilmselgelt väga rõõmsad, rohelus oli lopsakas ja ilm (harukordsel juhul) ilus
• bridži maailmanimesid näost-näkku näha ja nende mängu kiibitseda
• valdavas enamuses toredad kaasvõistlejaid, eriti nunnu oli näiteks Iisraeli tüdruk, kes oli kangesti õnnetu, kui tema partner ja õde meilt revoki eest karistustihi sisse nõudis, mistõttu meil leping taha läks. Rääkis mulle veel mitu päeva hiljem, kuidas ta pole end bridžilaua taga kunagi nii halvasti tundnud ja kuidas ta pärast matši selle pärast nuttis
• viimasest ja isegi eelviimasest kohast pääsemine

Mis meile Iirimaal ei meeldinud:

• 12 kaotust
• patserdused, mida ise ka pärast põhjendada ei oska
• meie öömaja - niiske, jahe, natuke räpane keldrikorter, mängupaigast väga kaugel
• uss kala sees
• nohu ja palavik
• Dublini linn - ei pakkunud elamusi
• lakkamatu vihm

Tuul ja Pihel

Iirimaa 10. päev

Täna kaks vastast - Itaalia ja Türgi. Läksime usinalt poole 10ks mängupaika kohale, siis selgus, et naistel algab mäng alles kell pool kaks. Läksime siis seniks koju vugrafi vaatama ja Scrabble'it mängima.
Itaalia tädi oli esimene ebameeldiv vastane, kes mul on olnud. Kutsus mulle kohtuniku selle peale, kui kaitses Lavinthali signaaliga julgustasin masti, kus mul oli emand, selle asemel, kus mul oli äss. No mis katsja see selline on, kes ausalt talle ei signaali, kus mis kaart on. Ja ei lubanud mul, vasaku käega mängijal, pakkumiskaarte pea alaspidi kandikule panna, nii et pidin iga kord ebamugavalt kätt väänama. Sellesama jaoga oli üks teine tore lugu ka. Triinu jättis meile siia võlušokolaadi, mille söömine pidi õnne tooma. Poole Itaalia matši peal sõingi tüki ja siis mõtlesin, et vaatame, kas toimib. Vastane oli parajasti 5S lepingus ja väljatulemine sõltus sellest, kas ta otsustab õigesti, kummal kaitsjatest on äss, kummal emand (duubel KJ käes). Kui valesti paneb, siis tähendaks, et šokolaad toimib. Ja töötaski! Katsetasin seda ka teises matšis, kui vaatasin, et Tuul on raskes slämmis. Toppisin lauas kiiresti tüki šokolaadi suhu, aga kahjuks jäin hiljaks - slämm läks taha.
Teisest matšist, enne meiega mängu 2. kohal olnud Türgi vastu, jääbki meelde õpetussõna "Never bid a slam!" Meie tiim läks taha kolmes slämmis (me Tuulega pakkusime kaks, mõlemad lõikest, kumbki ei lõikunud. Homme võime siis veel kaks 50% slämmi pakkuda ja need peavad siis välja tulema. Muidu mina enam tõenäosusi ei usu!) ja vastane kahes. Kusjuures ainult üks viiest slämmist pakuti mõlemas toas. Kõlab nagu meeste koondise viis viimast jagu - kõigis pakuti slämm, vaid üks neist tuli välja.
Olin Indrekule enne rääkinud, seoses Iirimaa ja punapeadega, et Vugrafiteatris istub viimasel ajal üks ilus pikk punapäine tüdruk. Kes silitab ja patsutab väga familiaarselt ühte kiilanevat ja pontsakat keskealist härrasmeest. Indrek läks siis täna vaatama (ettekäändeks oli, et tahab jälgida Monaco-Iisraeli matši) ja ütles mulle, et see härrasmees oli Nunes. Vat mis tähendab maailma teine number olla!
Aga kokkuvõttes siis täna kaks kaotust. Ainuke hea uudis oli see, et Hispaania ja Iirimaa kaotasid veelgi suuremalt. Seega oleme viimasest kohast korralikult ette rebinud ja viigis 17.-18 koha peal Hispaaniaga. Lõpuspurt alaku!

Iirimaa 9. päev - vaba päev

Eile oli meil puhkepäev. Otsustasime Indreku ja Triinuga minna randa väljasõidule. Asutasime küll varahommikul teele, kuid meid tabas ootamatu nuhtlus – auto sigaretisüütaja ei andnud enam GPS-le voolu, mispeale GPSi aku sai tühjaks ja masin suri ära. Meie olime kaotsis kuskil poolel maal Lucani ja Dublini vahel. Helistasime rendifirmale, kes üritas meid juhatada kõigepealt ühte- seejärel teise garaaži, kuid TomTomita ei õnnestunud meil neid kuidagi leida. Viimaks juhatati meid Dublinis asuvasse Hertzi autorendifirma kontorisse. See oli vähemalt mu Dublini linnakaardi peal, nii et Indrek hakkas kaardilugejaks ja asusime vapralt kiviaegsel moel kesklinna läbima. Kaardi peal nägi asi täitsa lihtne välja aga reaalsus oli hoopis teine. Kaart käskis otse minna, me läksime otse, aga järsku avastasime, et tänav on nime muutnud ja me oleme kaardi peal hoopis teise kohta sattunud. Ja siis ei saanud õigeid pöördeid teha. Ja nii me muudkui pusisime ja pusisime. Nagu mingid Iiri härjapõlvlased oleks meid eksitanud. Viimases hädas kaalusime juba takso palkamist meid kesklinna labürindist välja juhatama, kuid lõpuks siiski saime omade jõududega hakkama. Ja kaks pool tundi pärast GPSi ärasuremist olimegi Hertzi kontoris. Seal õnneks läks kõik ladusalt, meile anti pikema jututa uus auto – umbes poole suurem kui eelmine (Renault Megane, eelmine oli kaheukseline Renault Clio) ja väikseks hüvituseks täispaagi kütusega. Ja sõbralik klienditeenindaja-onu, pärast uurimist, kuhu me plaanisime täna sõita, sisestas meile GPS-i oma koduküla ilusa ranna, kus olla muuseas ka filmitud „Reamees Ryani päästmise“ avastseenid.

Rand oli tõesti kaunis, laia liivariba ja kõrgete liivaste luidetega. Külast sai kohvikust kaasa osta kuuma grillkana ja maasikaid, sättisime ennast kõrge luite otsa sisse, kust avanes panoraamvaade merele ja luidetele ja tundsime ennast mitu tundi hästi. Indrek rääkis Triinule Law of Total Tricksist ja Triinu rääkis meile USA bridžimängijate kuulukaid (USA noor kõva bridžitäht Justin Lall on Triinu hea sõber). Mina käisin ka jalgupidi meres solberdamas, aga ujumiseks oli ilm meie jaoks liiga jahe. Pärast sain veel 120 km/h mööda kiirteid ja läbi uhkete vaadetega Iirimaa maastiku Dublinisse kimada.

Teel randa

Vaade meie luite otsast ühele poole

... ja teisele poole

Veepiirilt leitud aarded

Luidete otsast oli tore paljajalu alla uisutada

Õhtul jätsime Triinu ja Inesega hüvasti, saatsime nad lennujaama ja tänasest jätkame kahe paariga. Kuna ees on ainult kaks kahevoorulist mängupäeva, saame kindlasti hakkama. Ja Triinu-Ines ei saagi kokkuvõttes vähem mängida kui teised, kuna oleme neid siiani kõige rohkem rakendanud.

Iirimaa 7. ja 8. päev

Ma ei tea, kas pärast viimast kahte mängupäeva meile üldse siia kaasaelajaid alles jäänud on. Aga enda lõbuks siiski kirjutan paar sõna, olgu siis kasvõi üksildane monoloog :)
Matšid kõvade vastu läksid paraku nii nagu karta oli. Laua taga muidugi ei olnud tunne üldse lootusetu. Kõik vastased olid toredad inimesed ja ikka jäi tunne, et kui oleks paar lollust jäänud tegemata, oleks täitsa vastu saanud. Nii et tuleb lihtsalt taset kasvõi väikese kraadi võrra tõsta ja siis võib täitsa mängida.
Eile hommikul siis olin samal pool ekraani prantslanna d'Ovidioga, kes Indreku väitel on maailma naiste esinumber. Ta oli paar päeva enne Iirimaale tulekut käeluu korralikult sodiks murdnud, nii et kasutas kaartide hoidmisel sellist doominokivide hoidja moodi agregaati. Ta käsi vist valutas ka, nii et ta mängis meie vastu suht uduselt. Ükskord tegi revoki (karistustihi sisse nõuda polnud põhjust, kuna sain 5C lepingus isegi juba palju, 12 tihi, ja fakt, et trump nulliga vastu ei jagu, oli ainult positiivne uudis) ja ükskord unustas trumbitamängus Tuule kuninga oma ässaga üle võtta ja seega oma pika masti sisse karpida. Pärast seda, kui ta juba väikse lauale oli pudistanud, hakkas küll hirmsasti ohkima ja puhkima. Mina lauana ja Indrek kiibitsana saime küll aru, mis toimus, karta on, et tema partner ka. Nii pole soliidne. Õnneks jälle - kuna Tuul seepeale terve hunniku tihisid sisse sai karpida - ei läinud midagi maksma. Eile teise matši Hispaania - meie lähedase konkurendi vastu viimase koha peale - vastu õnneks võitsime, kuigi kahjuks napilt.
Pärastlõunal käisin mina sõjaajaloo muuseumis - päris tore oli - ja linna peal jalutamas - sealt ei saanud erilist elamust. Tuul käis loomaaias. Ja siis toimus traditsiooniline presidendi vastuvõtt. Pakuti head sööki-jooki, räägiti roppe anekdoote (kõige lõbusam sealjuures oli see, kui ennastunustavalt anekdoodirääkijad ise oma naljade üle naersid), muljetati jaotuste üle. Naiste koondis kinkis kapten Indrekule tänutäheks suure paksu ja õpetliku bridžiraamatu "Rodwell files" - Indrek ju saatis meile mitu-mitu kuud iga päev ülesandeid ja treenis meid ennastunustavalt. Ja nüüd on ka kogu turniiri kannatlikult meie laua kõrval istunud ja patserdamist pealt vaadanud. Kusjuures meil on ju vabad puhkusevoorud vahepeal, aga tema peab kõik kaasa mängima.

Kas makaakide perepilt Dublini loomaaiast või Eesti koondis oma kehva esinemise pärast muretsemas?

Iirimaa matkapäev

Kirjutan patserdustele vahelduseks natuke Iirimaast. Käisin poolteist päeva Põhja-Iirimaal matkamas. Ühendkuningriikidesse sisenemisest mingit märki ei olnud, kuid kiirusepiirangud olid ühel hetkel km/h asemel mph ja poes ei saanud enam eurodega maksta. Samuti ei olnud pooltel autodel Iiri lippe (kuigi nüüd on Dublinis ka lippudega autosid vähemaks jäänud). Iiri saare põhjarannik on kirjeldamatult ilus ja kuigi esimene matkapäev oli ilm külm, sajune ja tuuline, siis teisel päeval paistis uskumatul kombel päev otsa päike. Esimesel päeval vaatasin kuulsat looduslikku vaatamisväärsust Giant's causeway. See on basaltsammastest koosnev neemejupp, mis on tekkinud kuidagi laava jahtumisel termodünaamika tõttu. Iirlased ise arvavad, et hiiglane tahtis Šotimaale minna ja hakkas endale tammi ehitama, aga jaks sai otsa ja kohale päris ei jõudnud. Järgmisel päeval avastasime rannikut edasi. Minu jaoks seostusid paljud kohad leotud fantaasiaraamatutega. Ühes kohas oli täpselt selline kaljudevaheline kitsas liivarand, kus vahustest lainetest väljuvad Maggie Stiefvateri metsikud merehobused ja omavahel võidu jooksevad. Kõrged kriidikaljud ja nende peal rohtu söövad lugematud lambad koos siin-seal hüppavate jänestega tuletasid meelde Terry Pratchetti Tiffany Achingu kodukohta. Proovisime lammastega ka jutule saada. Siimul tuli määgimine küll palju paremini välja kui mul, kuid lammas vaatas meid ikka üleoleva pilguga, mis ütles "Ma olen teist intellektuaalselt üle." Ühes kohas sai meres oleva kalju peale minna üle kitsa rippsilla. Sellest oli tehtud turistiatraktsioon, kohal olid ka jaapanlased ja silla ületamise eest võeti kuus naela. Täna on jälle udune ja vihmane, nii et mul on väga hea meel, et just see ilus päev õnnestus sättida matkamiseks. Nüüd on tunne, nagu oleks ikka Iirimaad ka näinud. Ja tasus vaatamist küll.

Iirimaa 6. päev

Täna oli mul mänguvaba päev. Tuul on matkamas. Esimene kuiv hommik Iirimaal. Jalutasime Indrekuga Lucani külakese peal. Siis läksime tiimi toetama - teised mängisid täna ühe matši. Mina mõtlesin, et kiibitsen täna otse laua kõrvalt mõne kõva mängu. Läksin istusin siis noore ja üliandeka ja päris kena välimusega Iisraeli koondislase Lothan Fischeri selja taha, kes ka meie koondise Triinu sõber on. Paraku valmistas tema kiibitsemine pettumuse - ta ei hoidnud kaarte üldse nii, et kiibits saaks ka rahulikult olukorraga tutvuda, vaid heitis ise vaid kiire pilgu kaartidele ja voltis siis paki kokku, mängides edasi rohkem peast. Teiseks sai ta nii umbes kolmanda jao peal partneri peale kurjaks ja õiendas temaga siis väga vastikult veel mitu jagu takkapihta. Selle närvilise õhkkonna peale hakkas mul ebamugav ning läksin vaatasin ülejäänud matši jälle vugrafi teatris. Ja mõtlesin ise, et küll mul ikka on Indrekuga bridžipartnerina vedanud. Ja Tuulega samamoodi. Minu meelest on partneri peale karjumine, eriti matši ajal, kõige suurem patserdus üldse.
Kahjuks tuli nii meie naiste- kui meestekoondisel jälle kaotus vastu võtta. No meil pole hullu, eks vähehaaval pusime ja mõne võidu ikka veel saame ja ehk tõuseme turniiri lõpuks tabelis natike ettepoole. Meestel on aga kurb see, et nendel saab ülehomsega alagrupi kvalifikatsiooniring läbi ja siis on mäng läbi, kui 9.ndale kohale ei suuda selleks ajaks tõusta. Homme on meil kolm hästi kõva vastast (Inglismaa, Rootsi ja Holland), nii et pole mingit ime, kui jälle kolme koosaga lõpetame. Kuigi plaan on vähemasti üks võit võtta! Aga ärge siis meelt heitke, kallid kaasaelajad! See on üleüldse läbi ajaloo esimene Eesti naiste koondise ülesastumine Euroopa Meistrivõistlustel. Ei saa märki kohe väga kõrgele maha panna, siis ikka on hea vähehaaval edasi areneda. Nagu Bubka, ütleb Indrek.
Pärast matši sõitsime kesklinna, jalutasime natuke, vaatasime Dublini kuuldavasti kõige rohkem pildistatud kohta - jalakäijatesillakest üle Liffey jõe (kui teadnud ei oleks, et see on nüüd kuulus asi, ega siis ei oleks osanud küll väga tähele panna, et tegemist on millegi olulisega) ja käisime restoranis kohalikku toitu proovimas. Teised sõid lammast,  mina "fish and chipsi" ehk kala friikartulitega, mis siin selline traditsiooniline roog on. No mitte päris friikad vaid sellised peenemad, kuna ikka restoran. Teised miskipärast täna eriti kala süüa ei tahtnud. Kui mäletate, siis Sõrmuste isanda filmis väiksed kääbikud igatsesid ka seal reisi peal "fish and chipsi" järele. Üldse tuletab siinne keel Tolkieni haldjakeelt meelde. Kasvõi näiteks Dublini nimi iiri keeles - Baile Atha Cliath - kõlab ju nagu midagi, mida Galadriel või Arwen võiks sulnil toonil lausuda. Söögid olid igatahes suured, toitvad ja maitsvad. Nüüd jalgpall ja siis koju magama - homseks kogu turniiri pikimaks ja raskeimaks võistluspäevaks välja puhkama!

Iirimaa - 5. päev

Eile siis väike võit Austria vastu ja suur kaotus Bulgaariale. Me siin ikka kordame loosungit, et parem väike võit kui suur kaotus, aga no alati ei õnnestu. Me Tuulega mängisime eile ainult ühe vooru (õnneks selle võidetud matši) ja oleme täna suisa vabad, nii et Tuul läks koos Siimuga Põhja-Iirimaale väiksele matkale. Täna õhtul jõuab ja loodetavasti siis jagab meiega natuke matkamuljeid ka. Nii et minul selle nädalavahetuse kohta vaid 20 jagu ja kuigi palju bridžimuljeid edasi anda pole. Austria matši mängisime Tuulega täitsa kenasti. Kahes kohas andsime välja - ükskord jõudsime 5-3 klapiga tahaminevasse 4 ärtusse väljatuleva 3NT asemel (ei teagi, kas ebaõnn või kehva otsustus) ja teinekord olin liiga tagasihoidlik võistlevas pakkumises - kõik kallis ei pakkunud esmalt kontrat vastaste 1S peale lehega A96/KQ62/A7/9743 ja ei julgenud ka kontraga balansseerida kui teise vastase 2S ringiga uuesti minuni jõudis. 2S tuli täpselt välja aga vastane oleks kindlasti korruse kõrgemale läinud (neil üheksane klapp ja jaotuslikud lehed, Ines kusjuures pakkus vastaste lehega 1S peale otse 4S ja läks kaheta (leht tal KJ87/AT943/632&T). Ei saa muidugi ütelda, et KÕIK maailma kõvad minu lehega kontreeriks, aga nähtavasti on see tänapäevane stiil ja tasub pigem ära. Esimesel ringil jõud vähemasti kaelast ära saada oleks asjaks olnud. Küll aga arvan ma, et valdav enamus kodumaistest mängijatest oleks mu lehega igasuguste südametunnistuspiinadeta väljavõtuka pannud :) Eks sai muidugi hulk häid liigutusi ka tehtud, aga kehvad otsused jäävad alati rohkem meelde ja piinama.
Õhtul jälle ülejäänud koondisel külas ja küpsetasime endale valget kala. Kui pool tükki oma portsust olin juba ära söönud avastasin sealt sees täitsa elusa ja vingerdava ussi. Enamus ülejäänud rahvast oli selleks ajaks juba terve portsu ära söönud. Kõik jäid väga mõtlikuks ja murelikuks. Et kas meil on nüüd kõigil ussid kõhus. Helistasime matkavale Tuulele ja küsisime, kas me nüüd sureme ära. Tuul rahustas meid, öeldes, et kalaliha sees ussimune ei tohiks olla ja ta isegi olla kuulnud, et soovitatakse kala seest ussi leidmisel uss välja võtta ja kala korralikult ära küpsetada ning ikka süüa. Aga ju meil siis ei olnud korralikult küpsetatud. Kui Ökul või Ulaf siin lugemas on, mis te vanade kalameestena arvate?
Lauri küll praadis täna hommikul ülejäänud kala pannil ja pistis pintsli, aga keegi teine ei taha enam mõnda aega kala süüa. Maarja uuris siis internetist igasugu uss-kõhus sümptome ja leidis palju murettekitavat. Näiteks et ussiga võib kaasneda hea söögiisu või ka isutus. Või kõhu korisemine. Või magusaisu või alkoholiisu. Triinu oli just hetk varem küsinud "Kas meil veel mingit alkoholi on?" ja uue veinipudeli lahti koukinud. Ines arvas ka selle peale, et temal on vist see alkoholi-uss kõhus. Ja mina olin just teise portsu magustoitu võtnud. Nii et asi on halb.

Iirimaa - 4. päev

Täna pidasime kaks väga põnevat lahingut – esimese Iisraeli, teise Šotimaa vastu. Iisraeli matši suure kaotuse (7-23) võiks kirjutada pigem ebaõnne arvele. Teises matšis tegutsesime Tuulega eriti edukalt slämmirindel – tahaminevaid slämme ei pakkunud ja väljatulevad pakkusime kõik ja kuhjaga. Stiilinäide üks: mina avan teisest käest kallis odava vastu 3 ärtuga. Hästi konstruktiivne positsioon, eksole. Tuulel käes AT8/Q7/AK85/A652. Paigutab mulle keskmiselt seitsmenda AK ärtus, loeb tihisid ühte- ja teistpidi ja saab kokku vaid 11. Pakub rahuliku 4H. Minu leht ongi nagu lubatud J/AKT9653/4/J983. 11 tihi. Teine stiilinäide: avan 1S lehega KT9873/6/A72/A92. Vastaselt kontra, Tuulelt rekk, teiselt vastaselt 3C. Mina nüüd 3S ja Tuul vastu 4C. Paigutan Tuulele risti lühiduse ja paja toe ja leht hakkab aina ilusam paistma. Teen 4D cue, Tuul 4S. Ärtucue vahelejätmine on ka hea uudis. Küsin ässa, saan teada 1 ässa, paja emanda ja 1 kuninga ning pakun 6S. Lauda tuleb AQ6/QJ9874/K84/J. Vastane tegi avakäigu ärtu neljandast AK-st, mispeale sain ärtu rahulikult tegema trumbata ja võitsin lepsi. Ebameeldiv oleks üksnes ruutu avakäik ning pärast ärtu väljaandmist uus ruutu, mispuhul jääks üks lauasisek lõpeks vajaka. Meeste turniiril keegi seda 24 punktist slämmi ei pakkunud, naistest üks paar veel peale meie pakkus.

Kui meie Tuulega mängu lõpetasime, näitas tabeliseis, 14-16 kaotust ja skoorimata oli vaid üks jagu, kus meie vastane geimi välja mängis. Tundus, et sealt ju ometi enam midagi head juurde ei tule. Suur oli aga meie üllatus, kui järsku ilmus tabelisse seis 15-15 ja Aire-Maarja tulid ning rõõmsalt teatasid, et neil see viimane geim ära kontreeriti. Nii et meie teine mittekaotus! Kuldne pallipoolik juhhei!

Niipalju siis bridgejuttu. Kahjuks pole me veel siiani Iirimaad kuigivõrd näinud, takistuseks nii jätkuvalt vilets ilm kui minu vilets tervis. Kuni tänase lõunani kannatasin koleda nohu käes, siis aga tundus, et tõusis palavik. Hea uudis vähemalt see, et palavik tundus nohust jagu saavat. Ka Triinu, kes eile optimistlikult koos Tuulega vihmas jooksmas käis, on tänaseks tõbisevõitu. Tiimikaaslased on väga toetavad, Ines ravis mind mingite tilkadega, mis küll pärast ninnatilgutamist mõneks ajaks jalust pehmeks ja silmad pisaraid jooksma panid, kuid pärast vähekest toibumist täitsa hästi tunduvad mõjunud olevat. Tuul, kes siin vähehaaval oma doktorikaitsmiseks ette valmistub, luges oma targast immuunökoloogia raamatust, et loomadel põhjustab haigus anoreksiat (ei taha süüa), atipsiat (ei taha juua) ja anhedooniat (ei taha lõbutseda. See viimane on ka hea variant Andrus Veerpalu järgmise lapse nimeks). Kuna täna õhtuks valmib koondisel jälle ühine pidusöök – ahjulõhe ja rabarberi-maasikakook – siis isutust pole meil karta, kuid veiniga tipsutada haigetel ei lubatud. Aga lõbutseme siin ikka hommikust õhtuni.

Turniiril on väga karm kord – kõik elektroonilised seadmed tuleb enne saali sisenemist ära anda. Kui WC-sse vaja minna, tuleb kutsuda kohtunik, kes viib su käekõrval ukse taga istuva seltsidaami juurde, kes siis su edasi WC-ni viib, samal ajal viisakalt vesteldes. WC-des on siin naljakas see, et kraanikausis on kaks kraani – üks kuuma teine külma vee jaoks. Veejoad omavahel ei segune, nii et tuleb pesta üht kätt kuuma- teist külma vee all.

Meie ööbimiskoht, nagu mäletate, Lucani külakeses Dublini külje all, valmistas meile täna hommikul toreda elamuse. Meie auto kõrval sõid rohtu kaks hobust, kes kohe meid nähes juurde lonkisid ja uurima asusid, mis meil taskus, kotis ja autopagasnikus maitsvat leidub. Toitsime neid siis õunte ja müslibatoonidega. Nemad lakkusid tänutäheks meie auto puhtaks.

Iirimaa teine-kolmas päev

Elu-olu on läinud paremaks. Rentisime endale pisikese auto ning nüüd saame mängukohta alla poole tunni sõita. Lisaks on lihtsamad ka muud liikumised. Praegu oleme näiteks teist õhtut järjest ülejäänud koondisel külas. Eile pakuti siin Pihla-Triinu eestvõtmisel hõrku kana ahjutomatite ja pestoga ning maasika-puuvilja purukooki. Praegu küpseb jälle ahjus mingi hõrk kanaroog ja lubatakse ka maasikatega šokolaadikooki. Lisaks jalgpall ja hea seltskond. Ilmast: lakkamatu vihm.Eile õhtul hilja korraks näitas päikest ka. Tänu sellele on Iirimaa meile praegu üsna halli ja märja mulje jätnud. Aga ega me kuigi palju linna ei näegi. Elu kulgeb bridži-rütmis: mängimine, kiibitsemine, analüüsimine. Triinu arvas, et peale selle turniiri lõppu oleme ilmselt tippvormis - kõikvõimalikud patserdused on tehtud ja nendest on õppust võetud. Bridži üks võludest seisneb aga selles, et alati, alati on ruumi veel üheks originaalseks patserduseks! Mäng on meil pärast esimest triumfi läinud üle kivide ja kändude. Kaotus Belgiale (4-25) on kahjuks suures osas allakirjutanu paturegistris. Edasise mängimise kvaliteedi huvides üritan selle matši võimalikult kiiresti unustada, nii et pikemalt ma sellel ei peatu. Tänane esimene matš Taani naiste vastu lõppes kerge kaotusega (13-17). Minul on eelkõige kahju pakkumata jäänud suurest pajaslämmist, mis takerdus vaid selle taha, et me Pihlaga vastame kuningaid erinevalt (mina 1/03/2, tema 0/1/2). Muidu oleksime naisteturniirilt ainsana selle ära pakkunud. Meestest olid enamus suures slämmis, mis ilmselt peegeldab hästi meeste-naiste taseme vahet. Poola vastu pidasid meie tiimikaaslased päris tublisti vastu, kahjuks tuli vastu võtta kaks slämmideltat. 9-21 pole siiski katastroof. Aga nüüd on küll aeg võitma hakata. Tegime sellega täna õhtul vabas voorus juba algust - 18 VP-d teenitud. Lisaks saime teha väikse jooksutiiru ja nii ka oma füüsilise vormi eest hoolt kanda. Terves kehas terve vaim! Aga nüüd sai söök valmis, nii et pean lõpetama. Ärge kaotage lootust, võitlus kestab! Panen mõned pildid ka. Üks pilt seisust esimese vooru järel - püüame sama seisu uuesti ekraanile tuua! Teine pilt jaotuste analüüsimisest.

Iirimaa päevikud, 1. päev

Reisi algus on läinud konarlikult. Kuna 4 inimest kolme koondise ühisesse ööbimispaika ei mahtunud, majutati mind, Tuult, Indrekut ja Tuule abikaasa Siim teise kohta, Dublini linnast välja Lucani külakesse. Siimul on plaanis Iirimaad mööda ringi matkata, nii et saime tema renditud autoga lennujaamast kenasti rõõmsalt teele. Paraku viis TomTom meid lehmakarjamaale, nagu ikka vahel juhtub. Tiirutasime siis mitu tundi äärelinnas ringi, tülitasime mitmeid kohalikke, kes olid küll väga sõbralikud ja abivalmid, kuid meid kuigivõrd aidata ei osanud. Üks papi, kelle kohta Tuul mulle ütles, et ära sellelt küsi, see näeb kodutu välja, koukis taskust I-Phone'i ja mõistatas tükk aega koos meiega Google Mapsi kallal. Lõpeks siiski suutsime telefonil kätte saada oma võõrustaja Seani, kes meile kinnitas, et kahtlaste veidi lagunenud hiigelkõrgete plankväravate taha peitunud ja kaugeltki mitte külalisi ligi kutsuva väljanägremisega maja, mille ees parajasti murelikult vihmas ligunesime, on ikka õige koht. Ei läinud poolt tundigi, kui Brasiilia võõrtööjõud meid uksest sisse lasi. Esialgu majutati meid peremehe elumaja külalistubadesse, oma apartmendi saame kätte ülehomme. See tähendas, et pidime endale tekid ise kõrvaltubadest kokku otsima ja rätikuid lubati meil võtta peremehe pesuhunnikust pesukuivati peal. Paari tunni lõdisemise pärast jõudis kohale ka peremees, kes näitas meile, kuidas radikad sisse lülitada. Minu väike kodust kaasa tulnud kurguvalu oli selle aja peale pidevaks külmavõbinaks muutunud. Siis uurisime peremehelt, kuidas Lucanist mängukohta, samuti linnast väljas asuvasse Saggartisse saab. Selgus, et lähedal liigub ainult 1 bussiliin, kord tunnis, ja see viib tunni ajaga kesklinna. Saggartisse ühendust pole. Võimalus oleks siis täpset aega passides kesklinna trammi peale sõita ja sealt Saggartisse. Kogu distants vähemalt poolteist tundi ja kuidas õhtuti koju saada, on omakorda keeruline. Selline asjakorraldus tundub meile väga kahtlane, uurime täna asja edasi, ehk aitab bridgeliit meil auto rentida. Autoühendus mängukoha ja meie kodu vahel võtab umbes pool tundi, see on täitsa inimlik variant.
Üldmuljed Iirimaast - vihmane, nagu oodata oli, ja jahe. Rahvas elab kogu südamest kaasa jalgpalli EM-ile - iga maja mõni aken ja suur osa autodest on Iiri lippudega ehitud. Inimesed on sõbralikud ja kenad. Meie võõrustaja Sean oli kaastundlik ja murelik, küsides meilt, miks me nii kurvad oleme. Nende majapidamine olla veidi laokil sellepärast, et majapidajanna on Brasiilias puhkusel, maja on pidamas üksnes tema ja majapidajanna vend. Ja ütles, et me oleme tema meelest väga ebatavalised bridgemängijad. Kui Tuul seepeale küsis, et millised siis Iirimaa bridgemängijad on, ütles ta, et pole ühtki kohanud. Küllap see siis tähendas, et me oleme niisama imelikud. Aga eks me eile õhtuks nägime kohe eriliselt kurvad ja katkutud varesed välja ka.
Täna esimene matsh siis võõrustajate - Iirimaaga. Kuna me Tuulega ei teadnud eile lubada, mis kellaks kohale jõuame, on lauas Triinu-Ines ja Maarja-Aire. Meie kavatseme neile ja avatud koondisele kaasa elada suurest vugrafi saalist, kus tippkommetaatorid elavat kommentaari juurde räägivad. Teine tänane vastane on Belgia, kes nii meeste kui minu mäletamist mööda ka tüdrukute tasemel väga tugevat taset on näidanud.
Natuke üldisemalt ootustest. Naiste turniirilt võtab osa 19 riiki. See tähendab, et tugevad on kõik kohal, aga nõrku mitte kuigi palju. Arvan, et esikümnesse saamine oleks meie tiimi jaoks suurepärane õnnestumine. Päris ebaõnnestumiseks peaksin 15 hulgast väljajäämist. Igatahes on bridges tore see, et iga uus matsh on uus algus ja uus võimalus võiduks ja suurepäraseks elamuseks!
Mängud alaku!

Pakkumisest liiga palju infot aga kas on bluff? ja kas kontrollitud bluff?

Pärnu Suve võistkondlikel jaotus nr 35, viimane juba öine voor ja kõigil laua taga on juba suht siiber istuda.
Tuleb ette pakkumine, olles ise odavas vastane kallis:
partner 1♠ - vastane pass
ja omad enne pakkumist infot et VPV tahtis midagi avada enne oma korda aga kogu laud hakkas mölisema aga keegi ei näinud mida VPV üritas pakist välja tõsta:
Käes:
♠ QT64
♥ QJ8
♦ 8
♣ QT752
Pakud 2♣ ja palud jumalat et keegi sinu šedöövrit arvustama ei hakkaks

edasi pakkumine:
S W N E
1♠ p 2♣ 2♥
3♣ 3♥ 3♠ 4♦
4♠ ?

Nüüd W kaardiga

♠ A5 ♥ 963 ♦ K97 ♣ J8643

kus vastane on teinud sundiva 2♣ ja partner on pakkunud 2 korda kallis tsoonis odava vastu ja omades ikkagi 1,5 kaitsetihi kas on koht talastamiseks?


Ega eriti ei tundu põhjust talastada, kuna vastane on oma 2♣ pakkumisega teinud Game Force järgnevuse ja partner on lihtsalt pikkade punastega ning tõenäoliselt üle keskmise lehega võitlev ja tuleb otsustada kas usud vastast või partnerit ja passid.

Aga laua ...

	♠ QT64 ♥ QJ8 ♦ 8 ♣ QT752
♠ A5 ♥ 963 ♦ K97 ♣ J8643	Laud	♠ K7 ♥ AK754 ♦ J65432 ♣
	♠ J9832 ♥ T2 ♦ AQT ♣ AK9

... avanedes on ikka sitt tunne sees et kuidas on võimalik pakkuda 7HCP-ga game forss järgnevust.

oli kuidas ta oli, kohtunik käskis edasi mängida ja 4S -2 tulemus tõi 2impi sisse.

Nüüd soovin arvamusi kas kaardiga:

♠ QT64
♥ QJ8
♦ 8
♣ QT752

pakkumisjärgnevuses: (VPV mingi pakkumiseüritus) - partner 1♠ - vastane pass

on normaalne pakkuda 2♣ GF ja see on üleüldiselt aksepteeritav käitumine.

Puhu, Tuul!

Puhu, Tuul, ja tõuka paati, aja Iirimaale mind! 
Poti emand oma kunni lubas võidupärjaks mull’! 
Lubas küll, ei annud aga, nimetas mind mänguriks! 
Nimetas, et täis hasarti slämmis käinud kaheta.
Kus ma läinud liigselt hoogu?
Slämmi kaotand millise?
Teise daami maha tõmmand, võitnud sügavlõikega. 
Puhu, Tuul, ja tõuka paati, aja Iirimaale mind!
Poti emand oma kunni lubas võidupärjaks mull’!

Edu Teile!

Kes enne jääb sundi...

Täna klubis toimus toimus selline huvitav lugu, kus oli vaja vastane sundi panna, enne kui ise jääda.

Nord-Süd jõuavad kiiruse peale 1♠-3NT trumbitageimi.

(Jagu ise on selline:, mõned ebaolulised kliberid ja võibolla mõni risti nupp võis ka teistmoodi olla).

	♠ KQJ65 ♥ 9753 ♦ AK2 ♣ 10
♠ A8432 ♥ AJ42 ♦ 65 ♣ A4	Laud	♠ 107 ♥ 108 ♦ J10987 ♣ Q865
	♠ 9 ♥ KQ6 ♦ Q43 ♣ KJ9732

Istun westis, ja avakäiguks kaalun pada/ärtu vahel. Aga otsustan vastase masti mitte puutuda, seega käin ärtut (varem või hiljem pean seda niikuinii käima). See õnneks tihi ei müü, sest partneri 8 ajab emanda välja. Väljamängija läheb nüüd padaga lauda. Ja nüüd pean Westi lehega mõistatama, mida teha, kui väljamängija ristiga kätte tuleb?

Ent väljamängija jätkab risti kümnega, ning et keegi ei kata, siis annan sellele hea meelega tihi. Sellega on vastase ristimast praktiliselt surnud (väljamängijal on siiski veel lootus) Järgneb pada kuningas, mis saab samuti tihi. Seejärel võtab väljamängija laua kaks ruutu pilti ning jätkab ärtu lõikusega Westi ässale.

Nüüd olen Westis teist korda käigul:

	♠ J65 ♥ 93 ♦ 2 ♣ --
♠ A84 ♥ J4 ♦ -- ♣ A	Laud	♠ -- ♥ -- ♦ J109 ♣ Q86
	♠ -- ♥ 6 ♦ Q ♣ KJ97

Mida nüüd Westist käia? On võimalik võtta ära teine ärtu, ja visata laud ärtuga sisse. Ent selle peale tuleks väljamängija ruutuga kätte, ning sinna peaksin ma oma pada ähvaruse ära viskama.
Veel võiks proovida risti ässa käiku. Eriti juhul kui ruutu emand oleks partneril ja laud viskaks ära ruutu. Paraku ma väga ei usu selle variandi õnnestumisse.
Sestap proovin väikese pada käiku laua viiele. Nüüd lahtise lehega saaks väljamängija tulla kätte ruutu emandaga -- ning mul pole ühtegi head viset; Peaksin loobuma kas ärtu või pada ähvardusest. Ja mõlemal juhul jääksin risti ässaga jälle käigule, ning laud saab ristile visata sama masti, mida minagi.

Reaalselt käis väljamängija lauast padaga tihi saades hoopis uue ärtu minu soldatile.

	♠ J6 ♥ 9 ♦ 2 ♣ --
♠ A8 ♥ 4 ♦ -- ♣ A	Laud	♠ -- ♥ -- ♦ J10 ♣ Q8
	♠ -- ♥ -- ♦ Q ♣ KJ9

Ja kui nüüd risti ässa käisin, oli laud kinni püütud! Sest tema oli esimesena sundi jäänud: et hoida tuli nii pada kui ka ärtu tihisid, tuli loobuda ruutu sisekust. Paraku ruutu vise teda ei päästnud, sest järgnes ärtuga sissevise, ning viimased kaks padatihi kuulusid juba mulle!

Ja nii see 3NT üheta läkski...